29 juuni, 2016

Terry Pratchett – Karjase kroon (2016)

Pratchetti viimane romaan on empaatiast (vt Tiffany ja endise haldjakuninganna vestlust), lugu mõistlikust ühiskonnast – jah, inimesed on paratamatult vigadega või koguni pahatahtlikud, aga üksteisest hoolimine kaalub kõik hädad üle. Ole eriline, ole vigadega, aga ära ole põhjani sitapea ning vajadusel ole teistele toeks. Et siis jah... inimene saab normaalselt eksisteerida inimestega (ja teiste olenditega) kooskõlas, teisi arvestamata oled... noh, „loom“ pole selle raamatu kontekstis just kõige õigem sõna. Mõnes mõttes kirjeldab Pratchett utoopilist ühiskonda (muidugi, milline ilukirjanduslik teos on realistlik, kuidas on võimalik reaalsust kirja panna?).

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas peale Weatherwaxi lahkumist saab Tiffanyst kõige tähtsam nõid ja kuidas noor naine peab vastu astuma haldjate järjekordsele rünnakule. Kuid ta ei ole üksi, on ports elus ja eluta liitlasi ning mitmed ületamatud vastuolud... leiavad lahenduse. Nagu öeldud, inimene pole üksik saar jne.

Ettevaatlikult võiks järeldada, et Tiffany-raamatud on vähe paremad kui Pratchetti viimase aastakümne Ankh Morporki raamatud – tekst ei jookse liialt laiali eri tegevusliinide vahel, pole võistlust kildude rebimises jne. Tegemist on tavamõistes... romaanidega. Mõneti üllataval kombel võitis just see romaan Locuse auhinna YA kategoorias.

lugemispäevik

Kommentaare ei ole: