20 juuni, 2017

Margaret Ronald - And Then, One Day, the Air was Full of Voices (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Lugu lähitulevikust, kus on juhtunud nii, et kosmosetsivilisatsioonide otsing SETI on ootamatul kombel… üles korjanud signaali. Ja sellise signaali, kus on juhised, kuidas vastuvõetavat infot tõlkida. Sellele siis järgnebki infovoog 40 valgusaasta kauguselt, ainult et info on nö igapäevane tühitähi - vestlused, muusika, teleseriaalid, nimekirjad jms. Maal tekib omaette teadusharu, mis saadut tõlgib ja tõlgendab; infovoog jätkub ja jätkub. Mõne aja pärast avastavad uurijad, et need seriaalid ja vestlused on muutunud tõsisemaks ja kurvemaks; ning 40 aastat peale algust see infovoog katkeb - ülekanne on lõppenud, ei sealt ega kuskilt mujalt ei tule ühtegi tehislikku signaali.

Loo peategelane jõuab järeldusele, et need arvatavalt humanoidsed tegelased 40 valgusaasta kauguselt on välja surnud - ainus, mis neist järel, on galaktika inforuumi paisatud kõikvõimalikud andmed. Siiski on juhtunul ka üks positiivne külg - et seda võõra tsivilisatsiooni ülekannet mõista, pidid maalased enam koostööd tegema. Aga see eelnev kokkuvõte on vaid pool kogu loost, tekstil on ka hulga intiimsem mõõde.

Et siis igivana küsimus, kas kosmoses on veel intelligentseid eluvorme, ja kus. Või mitte. Esmapilgul üsna leierdatud teema, aga samas omal moel igatepidi inimlikult lahti kirjutatud (nii mingi sugulus MacLeodi Tauredi looga) - mis sellise kontakti puhul muutuks, kuidas inimesed käituksid, kui palju esineks ekstreemsusi ja lollusi. Tekst on vahel pateetiline, aga samas mõrkjalt melanhoolne.

Kommentaare ei ole: