11 detsember, 2017

K. J. Parker - The Best Man Wins (The Book of Swords, 2017)

Polegi Parkerilt lugenud niivõrd sünget lugu - kui muidu on ikka kelmid ja võlurid ja väikeaadlikud oma kummaliste seikluste ja juhtumiste ja äpardustega, siis seekord on loo peategelane erakust sõjaveteran, kes on leidnud kutsumuse mõõkade sepistamises. Ja nii nagu ta oli aastaid sõjaväljal üks tõhusamaid tapjaid (ja niisamuti ellujääja), nii on ta nüüd ka üks parimaid - kui mitte parim - mõõgavalmistaja.

Tema juurde ilmub noormees, kes palub endale valmistada maailma parimat mõõka, ja on valmis selle eest maksma hingehinda; ta tahab vaid kätte maksta oma isa tapjale. Sepal on ükskõik - loll on loll, tehku mõõgaga mis tahab, peale poisikese surma saab selle ehk mõni parem mõõgavõitleja ja siis levib kuulsus sellest mõõgast paremini edasi. Ja et just tema sepistas selle.

Peale pikka mõõga valmistamise protsessi on aga noormees valmis maksma selle eest, et see sõjaveteran õpetaks talle mõõgavõitlust (sepa sõjakuulsus… on õige kurikuulus). Sepp suurt ei viitsi, aga mis siis ikka - ta hakkab noormehele õpetama sellist võitlust, millega igas olukorras ellu jääda (nagu ta retsidivistist isa tulevast seppa maastmadalast üles kasvatas), mitte mõnd aadellikku mõõgakeerutust. Noormees saab nüüd kõvasti vatti… aga ei anna alla, ükskõik kui palju sepp ka nende õppetundide jooksul talle valu teeb. Viimaks on noormees sepast parem ning nüüd on ta valmis oma kättemaksu teostama.

Iseenesest ei saa öelda, et lugu üllataks oma ootamatute pööretega, küll on aga Parker hoolega fantasykangelase imagot segi pööranud; ja no muidugi see autori irooniline pilk läbi peategelase silmade, see on vähestes kogustes ikka puhas kuld. Viimati võis sellisest õpilase sepistamisest lugeda Abercrombie tõlkest - ja tulemus? No tegelikult mõlemal autoril on vildakas tulemus, ka Abercrombie amatsoon leidis oma nüri kivi (tõsi, tegemist oli triloogia teise raamatuga), ja Parkeri nooruk… ka tal läheb midagi vildakalt. Ühesõnaga, hea sissejuhatus antoloogiasse - mis kuulsus ja au, peamine on tapjainstinkt, et ellu jääda.

Kommentaare ei ole: